Kraanade väljatöötamise ajalugu võib ulatuda aastasse 10 eKr, alustades Vana-Rooma mastirihmaratta süsteemist. Energiainnovatsiooni ja tehnoloogilise iteratsiooni kaudu on see arenenud kaasaegseks, intelligentseks ja massiivseks insenerikunstiks.
Päritolu: iidse tarkuse mehaaniline prototüüp
Juba 10. aastal eKr kirjeldas Vana-Rooma arhitekt Vitruvius oma arhitektuurikäsiraamatus primitiivset tõstemehhanismi: põhikonstruktsioonina masti, mille ülaosas on rihmarattad, vintsi abil tõmmatakse trosse raskete esemete tõstmiseks. Mõned seadmed kasutasid kahte A-kujulist masti, mis võimaldasid piiratud külgliikumist, kuid olid töömahukad ja ebaefektiivsed.
Hiina leiutas ka umbes 3000 aastat tagasi tuuleklaasi, varajase tõstetööriista, mis peegeldas raskete objektide käsitsemise ühist uurimist Ida ja Lääne tsivilisatsioonide poolt. 15. sajandil leiutas Itaalia noolkraana, mille kallutatav konsool suutis nii tõsta kui ka pöörata, parandades oluliselt töö paindlikkust ja muutudes tänapäevase kraana oluliseks prototüübiks.
Jõurevolutsioon: auru ja elektri edasiviiv jõud
-18. sajandi keskel kuni-lõpuni täiustas Watt aurumasinat, pakkudes tõsteseadmetele täiesti uut jõuallikat. 1805. aastal ehitas Briti insener Renney esimesed aurukraanad Londoni laevatehastele, kõrvaldades täielikult inimeste ja loomade jõu piirangud. 1846. aastal muutis Armstrong aurukraanad veejõuks, parandades veelgi stabiilsust ja pidevat tööd.
20. sajandi alguses tekkis elektrienergia. Esimene elektriline pöördkraana leiutati aastal 1885, millele järgnesid elektrilised sildkraanad ja pukk-kraanad, mis tõstsid tõsteseadmeid suurema tõhususe ja täpsuse suunas. Elektrifitseerimine mitte ainult ei parandanud juhtimise täpsust, vaid pani aluse ka hilisemale automatiseerimisele.
